23/08/2015

"Punased purjed"


Aleksander Grin
"Punased purjed"
(Feeria)
"Loomingu" Raamatukogu nr 22(82) / 1959.
Ajalehtede-ajakirjade kirjastus. Tallinn.
Vene keelest tõlkinud O. Mamers.

Täna on selle imelise muinasloo autori 135. sünniaastapäev. Ajas on tema populaarsus järjest kasvanud.

"Punased purjed", mille Grin oli kirjutanud juba 1920.-1921. a, jõudis mu lugemislauale kõige vastuvõtlikumas varateismelise eas. Pealegi oli üks tolleaja raadios sagedamini kõlavaid laule sõnadega: "Õrnpunased purjed, kui loojangul päev, oh tooge mu juurde mu kallima laev..." Tol rahvalikul laulul polnud küll Grini muinasjutulise tekstiga justkui eriti midagi ühist, aga mingi eelsoodumuse see mu vastuvõtlikkusse tekitas.

LR-i väljaandes polnud pilte, aga seda korvasid kaunid kirjeldused ja imeilusad ütlemised. Konstantin Paustovski, teine mu noorusaja romantiline lemmikautor, on öelnud, et "Punased purjed" on  "poeem, mis jaatab inimese hinge jõudu ja kiirgab hommikuse päikesena armastust elu vastu."

Assol kujunes sestsaati paljude noorte jaoks lemmik-tütarlapsenimeks. Sellele aitas kaasa ka 1961. a tehtud film, mille režissöör oli Aleksandr Ptuško, peaosades aga tollal 16-aastane Anastassia Vertinskaja - tulevane särav filmitäht - ja Vassili Lanovoi, keda mulle on samuti väga meeldinud filmides vaadata.


Aga raamatuke on minu meelest parem kui film. jätab kujutlusele rohkem ruumi. Ja nii hakkadki uskuma, et mängulaevukese asemel kord uhke purjekas tuleb, seesama kallima laev. Aga enne tuleb veel solvumisi ja solvamisi üle elada. Nagu elus ikka.

"Kolm päeva hiljem, linnast kauplusest tulles, kuulis Assol esimest korda:
"Hei, võllaroog! Assol! Vaata siia! Punased purjed paistavad!"
Tüdruk võpatas ning vaatas tahtmatult peopesa alt mere suunas. Siis pöördus hõikajate poole: seal, kahekümne sammu kaugusel temast, seisis kari lapsi, kes moonutasid nägu ja näitasid keelt. Assol ohkas ja jooksis koju."


Jätan selle kauni loo lugejatele avastamiseks ja meenutamiseks ega hakka seda ümber jutustama. Ma ei oskakski seda teha nii filigraanse peenusega kui Grin ise, liikudes kuskil muinasjutulisuse ja ulme piirimail, kirjeldades Gray unistusi laevast ja neidu, kelles elas "kaks Assoli, kes ebamääraselt, kuid haruldaselt kaunilt omavahel segunesid. üks oli madruse, mänguasjade meistri tütar, teine - elus luuletus, kõigi tema riimide ja kujundite imedega, sõnade kõrvutiseismises kätkeva saladusega, vahelduvate varjude ja valguse vastastikuse kooskõlaga."

LR-i 1959. a väljaandes oli O. Mamersi tõlkes lisaks "Punastele purjedele" veel kolm lühilugu: "Akvarell", "Isa viha" ja "Sadamakomandant". 1983. a ilmus "Punased purjed" n-ö iluväljaandena üksi, siis juba Kira Sipjagina tõlkes ja Vive Tolli illustreerituna.

Tolli pildid on mõistagi tema alati heal tasemel, kuid minu jaoks oli selleks ajaks juba kujunenud oma kujutlus "Punastest purjedest", millega need illustratsioonid hästi ei haakunud. Nii jäigi õhuke LR-i vihik mulle lähedasemaks. Siia panen siiski paar Vive Tolli illustratsiooni.


1972. a ilmusid eesti keeles Grini "Sädelev maailm" ja "Lainetel tõttaja", 1973. a "Kuldkett" ja "Tee eikuhugi" (raamatus on ka väga hea kirjanikututvustus Konstantin Paustovskilt), põnevate illustratsioonidega Jüri Palmilt. Neist said meie pere lemmikraamatud. Veel on mul Grinilt 1991. a ilmunud "Kullatiik".

Kõik need on raamatud, mida soovitan oma blogi lugejatel avada, avastada ja meenutada, kui te armastate romantikat ja unistusi.


Mõiste feeria tuleneb prantsuskeelsest sõnast fée - võlur ja tähendab kirjanduses võluelementide kasutamist teose tegevusliini ja peateema avamiseks. Feeria tähendab ka ime- ehk võlumaad.

* Aleksandr Grin (ka Aleksander Grin, sünninimega Aleksandr Grinevski; 23. august (vana kalendri järgi 11. august) 1880 - 8. juuli 1932) oli vene proosakirjanik, romantiline realist. Venekeelne väga põhjalik elulugu Wikipediast.

Eestikeelses Wikipedias iseloomustatakse tema loomingut nii: "Tema teoste tonaalsus ulatub fantastilisest muinasjutulisusest veidra huumorini (viimast leidub eriti lühijuttude puhul). Tema loomingus on utoopia, imeulme, gooti romaani ja müsteeriumikirjanduse elemente. Ta on loonud omapärase kunstilise maailma, kus elavad ideaalsed kangelased, kes leiavad oma õnne ja teevad teoks oma unistused; see maailm erineb põhimõtteliselt Edgar Allan Poe maailmast, kuigi teda viimasega sageli võrreldakse. Silmatorkavad on heakõlalised ja assotsiatiivsed väljamõeldud isiku- ja kohanimed."
/Pildil on Aleksandr Grin Ukraina postmargil (2005)./

 Александр Грин "Алые паруса" (повесть-феерия, 1916-1921; опубликована в 1923 году).

No comments:

Post a Comment