06/06/2014

"K***"


Aleksander Puškin
"K***"

Luuletus, 1825.

Täna on Puškini 215. sünniaastapäev.

Paar aastat tagasi sattusin ajalehest lugema ühe neidise vastust küsimusele, kuidas Puškin suri: "Jäi auto alla."

Kui palju Puškinit tänapäeval eesti koolides õpitakse, seda ma ei tea. "Kapteni tütre" ja "Dubrovski" kohustuslik lugemine on vist asendunud lühema "Tuisu" lugemisega, kui sedagi. Minu põlvkonna kombel peast suudavad Puškini luulet vist vähesed lugeda. Muinasjutte ehk teatakse tänu Günther Reindorffi ja Evald Okase kunagistele suurepärastele illustratsioonidele. Kuidas "Jevgeni Oneginiga" lood on, pole aimugi.

Mul oli lapsepõlves väga ilus piltlotomäng Puškini muinasjuttudest. Suures karbis olid suured papitükkid, millele oli joonistatud kogu muinasjutt (vist 8 või 12 pildiga), väiksematel papitükkidel ühel pool pilt ja teisel eestikeelne tekstikatke. See loeti ette ja siis tuli sobiv pilt suuremalt kaardilt leida. Kokku oli muinasjutte viis või kuus ja peagi asendus pildiotsimise mäng sellega, et lapsele näidati pilti ja tema vuristas peast ette selle taha kirjutatud värsid. Igati vahva mäng oli. Olen lugenud ka Mari Tarandi meenutust, et temalgi olnud selline Puškini muinasjuttude piltloto. Kolm akna all ketravat õde oma mehelesaamise soovidega, papp ja tema sulane Baldaa, Lukomorje suur tamm kuldahelas kassiga - oh mis keni tegelasi sellest pildilotost leida võis.

Puškini luuletusi õppisime koolis nii eesti kui vene keeles, mõned on senini peas täielikult, teistest toob kuuldud rida äratundmisrõõmu. Üks kaunis armastusluuletus oli pealkirjaga "K***" (1825). Õpetajad seletasid selle juurde, et Mihhailovskojes olnud Puškin armunud imelisse neidu ja selle armastuse ka jäädvustanud. Kes see neiu oli ja mis temast edasi sai, sellel palju ei peatutud.



Kui tudengipõlves esmakordselt Mihhailovskojes käisin, meeldis mulle kujutlusmäng, kuidas Puškin oma armsa K***-ga pärnaalleel jalutab...

Olgu see luuletus siin ka eesti keeles, aga ma ei tea, kas see tõlge pärineb Betti Alverilt või August Sangalt. Kes teab täpsemini, võiks seda mulle kommentaaris teada anda.

A. P. KERNILE
Aleksander Puškin

Kui ime jäi see tund mul meele:
Just nagu põgus nägemus
Sa, kaunis, ilmusid mu teele,
Kui puhta ilu kehastus.

Kui süda murest tröösti vajas,
Kui elulärm mu ümber kees,
Õrn hääl veel kaua kõrvus kajas,
Hell pilk veel seisis silme ees.

Aeg möödus. Elu marus ruttu
Kõik unistused hajusid
Ja paksu unustuse-uttu
Su hääl ja pilgud vajusid.

Ja keset halli oleskelu
Siis õhtusse mu päevad said.
Mul polnud armastust ja elu
Ja vaimustust ja pisaraid.

Ent lõppes öö, mis lasus hingel:
Just nagu põgus nägemus
Sa jälle ilmusid, mu ingel,
Kui puhta ilu kehastus.

Ja valgus sügav rõõm mu rindu
Ja süda täis on joobumust
Ja jälle tunneb eluindu
Ja pisaraid ja armastust.

K***-st on nüüdseks juba ammu luuletuse uustrükkide pealkirjas saanud A. P. Kern ehk Anna Petrovna Kern (/11./ 22. veebr 1800 - /27. mai/ 8. juuni 1879, seega 135 aastat tagasi). Salapära kauni nägemuse ümber on haihtunud. Veelgi enam, ilmse rõõmuga kirjutavad Puškini kirjavahetuse uurijad sellest, et puhta ilu kehastus ei jäänudki ingliks, vaid nautis koos Puškiniga kehalisi lõbusid. Näiteks ka Wikipedias on sellele vihjatud.

Selle postituse avapildiks on Puškini joonistus Anna Kernist 1829. a.  Aga 1840. a portreteeris siis juba 40aastast Anna Petrovna Kerni ( siis juba Markova-Vinogradskajat) kunstnik A. Arefjev-Bogajev:


Kes tahab Anna Kerni nn skandaalsest elukäigust rohkem teada, võiks lugeda Nikolai Latuškini teksti "Скандальная жизнь  и  трагедия  Анны Керн".

Siinne Puškini luuletuste kaanepilt on Moskvas 1965. a ilmunud väljaande oma, foto pärnaalleest Mihhailovskojes pärineb 1964. a samuti Moskvas ilmunud postkaardikogumikust. Anna Kerni pildid on internetist.

Александр Пушкин "K***" ("Я помню чудное мгновенье..."; 1825).

2 comments:

  1. Otsisin seda luuletust digikujul ja leidsin siit - aitäh :) See on August Sanga tõlge. On olemas veel Ants Orase tõlge (leitav nt 2003 ilmunud Puškini "Valitud luuletustest").

    ReplyDelete