17/02/2014

"Lugusid sellest, mis sind ümbritseb"


M. Iljin, Jelena Segal
"Lugusid sellest, mis sind ümbritseb"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Vene keelest tõlkinud Jaan Rummo.

M. Iljinist ja tema raamatust "Mäed ja inimesed" olen siin blogis juba kirjutanud. Sellest varem sai mu lemmikuks tema "Jutustusi asjadest" (e. k 1947 ) - paks pehmekaaneline raamat, mis mul kaua alles oli, aga viimastel aastatel on kuhugi kadunud. Selle kaotsimineku pärast on mu meel natuke paha, sest "Jutustusi asjadest" sirviksin meelsasti veelgi.

"Lugusid sellest, mis sind ümbritseb" on olemuselt justkui nende kahe raamatu vahepealne. Selles pole enam seda voogavat ajaloolaslikku põnevust, mis "Jutustustes asjadest", järele on jäänud tahtmine seletada, kuidas asjad valmivad, millest miski on tehtud ja miks just nii, nagu on. Ka nõukogulikku paatost on selles omajagu, eriti just lõpupeatükis, justkui oleks autori(te)le selgeks tehtud, et teisiti ei tohi ega saa. Võib-olla tehtigi.

"Lugude..." esimene osa kannab pealkirja "Koolikott" ja seletas lastele ära pliiatsi, vihiku, taskunoa, sule ja tindi elulood. Järgmine osa viib linnatänavale, kus räägitakse sellest, kuidas tänavat ehitati, kuidas sündis metroo, missugused ja miks on masinad meie tänaval, kuidas töötavad veevärk ja elektrivool, kuidas jõuavad kohale kirjad, mis postkasti libisevad, missugune on suur kauplus.

"Kõnelustes lühendame tihti asja lihtsustamiseks sõnu, muutes pikad sõnad lühikesteks. Nii on lugu ka sõnaga "metroo". Kui see jätta lühendamata, tuleb öelda "metropolitään". See pikk sõna on tulnud teisest, samuti pikast sõnast "metropolis". "Metropolis" tähendab tõlkes pealinna. Metroo on pealinnatee."

Kolmas osa raamatus on sellest, kust tulevad asjad: sinu mänguseltsilised, masinad sinu kodus, millest on miski tehtud jne. Iljin oskas (selles raamatus koos Segaliga) põnevalt kirjutada ka kõige lihtlabasemast savipotist:

"Savipott ei ole kes teab milline kaunitar. Eriti näotu näib ta aga olevat siis, kui tema kõrvale satub mingi teetassieputis, nägus nagu neiu värvikas kleidis, või jälle uhkelt kõrgele tõstetud ninaga kõhukas teekann.

Muide, niisugused kohtumised toimuvad harva. Portselanist teekann elab koos suhkrutoosi ja tasside ning alustasside rohkearvulise perega kaunis majas, mida inimesed nimetavad puhvetkapiks, ühel kõrgematest korrustest. Savipotti ei lasta tavaliselt köögist kaugemale."

Kuidas sündisid veokid ja rattad, miks kasutatakse töökodades just niisuguseid riistu, millega meistrid on harjunud, palju on höövlil vendi, missugused on meistri saladused - "Lugudest..." sai vastuse neile ja veel tuhandetele küsimustele.

Praeguse pilguga on huvitav vaadata, kui paljud raamatus kirjeldatud - ja tundus, et alatised - asjad, on meie igapäevaelust juba kadunud: kirjad on asendunud e-postiga, telegramme enam eriti ei saadeta, kui üldse kuskil, raadio on tundmatuseni täiustunud jne.

Omaette jutustused olid raamatus vägilastest - töökangelastest: müürseppadest, kombaineritest, kaevuritest, treialitest jne ning sellest, kuidas nad töösaavutuste nimel oma masinaid täiustasid.

Aga samamoodi kaasakiskuvalt ja lastepäraselt nagu tööstust, tutvustati ka põllumajandust, toiduainete tööstust, leivaküpsetamist, looduse aabitsat metsarikkustest kuni Mitšurini katseteni välja:

"Me teame, et metsale on vaja nii põõsaid kui ka linde ja isegi sipelgaid. Rähn pole lihtsalt rähn, vaid metsnik. Ta kõnnib mööda puutüve ja koputab: "Kas pole siin viimaks kahjurit? Ma söön ta ära! Ka sipelgad valvavad korra järele: nad söövad igasuguseid mardikaid ja tõuke.

Kui sa tahad olla metsale kaitsjaks, siis pea meeles, et metsas tuleb hoida niihästi puid kui ka põõsaid ja linde. Ära lase puid raiuda seal, kus see on keelatud, ära lase murda põõsaid ega lõhkuda linnu- ja sipelgapesi."

See raamat tundub praegu suures osas naiivsena. Aga toona, kui praegu kõike näitav ja teadev televisioon polnud veel kuhugi jõudnud, pani ta hästi tööle laste kujutlusvõime, aitas selgust saada ümbritsevate asjade olemusest.

Raamatu kaane on kujundanud H. Sarap, illustraatori nime aga raamatust ei leia.

М. Ильин, Е. Сегал "Рассказы о том, что тебя окружает" (1953).

No comments:

Post a Comment