12/01/2014

"Tüdruk, keda peeti halvaks"


Irmgard Keun
"Tüdruk, keda peeti halvaks"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Tõlkinud Lydia Riikoja.
Kunstiliselt kujundanud Asta Vender.

Igavesti lahe raamat. Meeldis teismelisele minule ja meeldib ka praegusele. Kui tuju vinka-vonka minema kipub, siis toob "Tüdruk, keda peeti halvaks" kohe rõõmsameelsuse laengu.

Kuidas teisiti saakski! Juba pelk peatükkide loetelu on kirevalt mitmekesine. Millest siis koosnes tüdruku elu? "Minu esimene testament, Metsik röövlijõuk, Jumala tööriist, Meil on uus laps, Me kirjutame keisrile, Mul on hirm, Peened inimesed ja hobusepabulad, Ma võlun välja tõe, Tädi Millie hakkab mehele minema, Kuidas ma olin kord imelaps, Suur kirg".

Kõik kirja pandud nii, et kaasa elama ja naerma paneb, sõbraliku iroonia ja siirusega. Läbi lapsesuu antud vaimukas pilt Esimese maailmasõja lõpu- ja sõjajärgsete  aastate elust-olust Saksamaal.

Järelsõna asemel on Irmgard Keun kirjutanud "Halbade omadustega naise autoportree". Ta tunnistab, et ta halvad omadused on väga rohkearvulised ja ületamatud. Ta ei ole õilis. Ta on laisk. Tal ei ole tahtejõudu ja ta pole kunagi teinud ühtegi katset suitsetamist maha jätta. Tema armastus rahva vastu kahvatub, kui ta sõidab trammiga. Ta räägib teisi inimesi taga, on täiesti ebasportlik, ei hooli ei lehma lüpsmisest ega herneste puhastamisest. Ta on arg. Tunneb suuremat sümpaatiat meeste vastu kui naiste vastu. Umbes tema tuhande rumaluse kohta tuleb üks niisugune rumalus, mida ta varem või hiljem peab kõige targemaks teoks oma elus.

Aga need omadused on juba naisel, kelleks tüdruk, keda peeti halvaks, kasvas. Enne seda aga:

"Eile õhtul ei saanud ma kuidagi magama jääda, kuna pidin proua Meiseri jaoks, keda me Mürgiseks Tünniks kutsume, verise kättemaksu välja mõtlema.  Olen nagunii hommikuti alati nõnda väsinud, kohmitsen riietumisel ja lasen vannitoas vee valjusti jooksma, et nad arvaksid, nagu peseksin ma ennast. Mina aga istun vanni servale, et veel natuke tukkuda. Seepärast jäängi tihti kooli hiljaks. Hänschen Lachs ütleb ka, et olevat ülekohus lapsi kiiresti tormava ajavankri ette rakendada."

"Taevaisa ees ei tunne ma üldse hirmu, ma räägin temaga alati väga meeleldi. Ma ei või kannatada, kui preili Sevenich usuõpetuse tunnis ütleb: "Jumala silm näeb teid kõikjal". Aulas on meil ka pilt, kus on ainult pilved ja pilvede vahele maalitud üksainus jumala silm. See on nii hirmus, kui ma mõtlen, et niisugune üksik silm mind kõikjal jälgib, tean ka üht prillikauplust, kus on üksikud suured silmad aknale välja pandud - ainult silmad, ilma teiste kehaosadeta. Ma ei saa seda akent kuidagi vaadata. Ma ei taha näha armsa jumala üksikuid kehaosi, tahan näha teda alati täielikult."

"Muidugi ei saa keegi olla kammitud juustega ja väga korralik ning puhas, kui käib äge võistlus. Mu isa oleks meelsamini teinud näo, nagu ei tunneks ta mind ja nagu poleks ma üldse tema laps. Aga Mitterdankid tundsid mind juba, sest olime koos lõunatanud. Proua Mitterdank ütles: "Kohutav!" ja Letta ei tohtinud mulle lähedale tulla, nagu oleksin ma sülgav laama loomaaiast."



Tavaliselt ma ei tee siin blogis raamatutele otsest reklaami, aga seekord vaatasin järele, et Raamatukoist on seda 1959. aastal ilmunud taskuformaadis raamatukest praegugi võimalik saada (uuem väljaanne 1994. aastast on läbi müüdud). Soovitan soojalt!

Asta Venderi illustratsioonide lennukas joon sobib sisuga väga hästi kokku ja täiendab seda kenasti.

* Irmgard Keun (6. veebr 1905 - 5. mai 1982) oli Saksa kirjanik. (Eestikeelse raamatukese kaanelakal on tema sünniaastaks ekslikult märgitud 1910.)

Huvitav fakt: Kölni kuulus Raekoda on kaunistatud lisaks pühakutele ja keisritele ka Kölni tuntud linlaste kujudega. Neljandal korrusel on kaaslinlaste hulgas ka Irmgard Keuni kujuke (101. ). Nii on tüdruk, keda peeti halvaks ja naine, kellel on palju halbu omadusi, sobinud pärast kirevat elukäiku, millesse on mahtunud nii tunnustust kui ka unustust, oma kodulinna uhkuseks. Pilt Wikipediast. 

Irmgard Keun "Das Mädchen, mit dem die Kinder nicht verkehren durften" (1936).

3 comments:

  1. Igatahes v ä g a huvitav!

    ReplyDelete
  2. Täiesti fantastiline raamat, eelmisel suvel tõmbasin selle vanatädi raamaturiiulist välja ja lugesin ühe hoobiga läbi, lõke jõudis vahepeal ära kustuda ja puha.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, Triin, kommentaari eest! Minu meelest on selle raamatuga ka kuidagi nii, et selle lugemise hoogsust ja lusti hakkab tulevikus taga igatsema - mina lehitsen seda väga sageli juba aastaid. Nii et ennustan, et küllap loed veel Sinagi seda mitu korda.

      Delete