25/08/2013

"Tuul puhub lippudes"


Ralf Parve
"Tuul puhub lippudes"

Valitud luuletusi lastele 1940-1955.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.

Enne, kui need luuletused sellesse ühte kogusse liideti, olid neist paljud ilmunud eraldi pildiraamatutena. Nõnda juba aastaid lastele tuttavad ja enamasti ka mitmesugusteks puhkudeks pähe õpitud või lihtsalt mitmekordsest lugemisest pähe kulunud.

Paljud neist on küll liigagi naiivsed ja ajastukajalised, aga meile, lastele, need meeldisid ning see oligi kõige tähtsam. Paljud neist muutusid kohe ilmudes lasteluule klassikaks. Mitmete puhul tuleb meelde, kuidas neid koolipäevil deklameeritud või tunnis arutatud sai. Mõni on praegugi peas.

Näiteks seda "Tervitust lenduritele" olen teises või kolmandas klassis koolilavalt lugenud, "kaela ümber kirju sall, nööri otsas õhupall". Aga leivanumbriks sai see hoopiski ühele mu klassiõele, kes sellega deklamaatorite võistlustelt mitu auhinda tõi.


Ralf Parve värsid tabasid hästi ära koolielu ja tüüpe. Selle uhke Tiidu, kes oli korrapidaja; parima sõbra koolivend Jaani; lastesaates kogemusi jagava viielise Laine; Mihkli, kes "koju tõttab nagu nool", aga teel kõikvõimalikult aega viidab; Juku, kes istub koolipingis "otse nagu süte peal"; musta kassi kartva Jassi ja paljusid teisi.

Ja Oskar Ohakas oli lausa legendaarne kuju, kelle kohta käiva luuletuse mõnel uue kooliaasta päeval siia blogisse ka tervikuna panen. See lihtsalt on selle ära teeninud, nagu ka mõned muud selle kogu luuletused. Tuletage meelde:


Parve värssjutustustest aga oli laste hulgas vist kõige populaarsem "Mida jutustas kapten Aru", mille algus on siin:


(Luuletuste vaatamiseks klõpsa piltidele.)

Vaata ka mu teisest blogist väikest meenutust seoses Ralf Parve luuletusega "Esimene lumi": Kuidas luuletust näpati.

* Ralf Parve (25. juuni 1919 - 29. aprill 2011) oli eesti kirjanik.

1 comment:

  1. Sain selle postituse peale huvitava kirja umbkaudu omavanuselt inimeselt, kes meenutab Ralf Parve värssjutustust väiksest New Yorgi neegripoisist Johnist, kes kannatas tihti tühja kõhtu ning keda pahad valged lõid ja lükkasid. Isegi koerterestoranis maha kukkunud leivaviilu ei tohtinud ta võtta. Kirja saatja ei mäletanud, millega lugu lõppes, kuid lapseeast oli meeles mulje, et vaesel Johnil oli väga valus. Veel rõhutas ta, et kogu meid ümbritsev luulekunst üleüldse oli äärmiselt ideoloogiline.

    Olen temaga nõus. Johni lugu, muide, lõppes sellega, et töölised võtsid Johni kaasa oma rahupooldavasse ja rassismivastasesse rongkäiku.

    Niisuguseid kirju on tore saada. Aitäh! Ja mõistagi võivad kõik selle blogi lugejad siin kommentaarides jagada ka oma mälestusi.

    Samuti olete oodatud blogi jälgima Facebooki kaudu, kus ka kommenteerida saab.

    ReplyDelete