21/06/2013

"Pime muusik"


V. G. Korolenko
"Pime muusik"
Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1960.
Tõlkinud J. Tamm.
Illustreerinud E. Maisaar.

Esimest korda lugesin seda raamatut pehmes köites ja veidi teistsuguse pealkirjaga: "Pime moosekant", Ilukirjandus ja Kunst, 1948. Selle esimesena loetu oli tõlkinud Mart Lepik, kujundanud Richard Kaljo. Aga päriselt endale sain just 1960. aasta väljaande.

Korolenko jutustus, mida ta ise etüüdiks nimetas, on  jõukas perekonnas sündinud pimedast lapsest, kelle vanemate kurbus ja armastus on nii suur, et nad vajavad poisi onu, rahutu meelelaadiga invaliidi abi.

"Pimeda poisikese olemasolu majas andis ajapikka sandiks jäänud sõjamehe tegevusihksale mõttele märkamatult teise suuna. Too istus ikka niisama tundide kaupa ja pahvis piipu, kuid endise sügava tuima valulikkuse asemel oli ta pilgul nüüd huvitatud vaatleja mõtlik ilme..."

Kirjeldused lapse arengust, uute häälte sissetungimisest tema juba harjunuks saanud maailma, nendega taas harjumine, vastuvõtlikkuse areng - kõik see on Korolenkol suurepäraselt õnnestunud. Poiss hakkab käima tallipoiss Johhimi vilepilli kuulamas, hakkab ka ise mängima, helide maailma tundma õppima. Tasapisi suunab ema ta huvi klaverimängule. Aga sellega kaasneb järjest tugevnev kiindumus rahvalaulude meloodiate vastu. Jutustuse tegelaskujude hulka ilmub tütarlaps ja sestsaati on "Pime muusik" juba ka kaunis armastuslugu...

"On inimesi, kes loomu poolest on otsekui ette määratud armastuse vaikseks vägiteoks koos kurbuse ja murega, inimesi, kellele muretsemised võõra häda pärast moodustavad loomuliku õhkkonna, orgaanilise vajaduse. Loodus on juba varakult andnud neile rahuliku meele, milleta pole mõeldav elu argipäevane vägitegu, on ettenägelikult kärpinud nende isiklikke tundepuhanguid, isikliku elu nõudeid..."

Kuid eelkõige on see etüüd oma tee, oma valguse otsingust, millele traagilisi noote lisab kohtumine teise pimedaga, kloostri õela kellalööjaga, kelle sarnaseks kibestunuks peategelane kardab muutuda. Onu viib ta pimedate kerjuste juurde.

"Talle sai täiuslikult omaseks pimedate laul ja päev päeva järgi vaibusid selle vägeva mere kohades sügavas ta hingepõhjas üha enam isiklikud tungid võimatu saavutamiseks..."

Kuid sel hetkel, kui talle teatatakse, et ta laps sündis nägijana, näeb ka pime - korraks... Hiljem saab temast muusik, kelle andest ja elukäigust räägib publik imelugusid.

Vladimir Korolenko ise on öelnud, et tema etüüdi teemaks on instinktiivne, orgaaniline tung valguse poole, hingeline kriis ja selle lahenemine. Ning seda kõike on ta osanud kirjeldada väga kirglikult. Tegemist on teosega, mida pidasin väga heaks lapsepõlves ja pean ka praegu.

* Vladimir Korolenko (27. juuli 1853 - 25. detsember 1921) oli ukraina ja vene kirjanik (õigupoolest kirjanik, keda nii ukrainlased kui ka venelased on pidanud enda omaks). Eesti keelde on tõlgitud lisaks "Pimedale muusikule" ka "Siberi jutustused", "Pilvisel päeval", "Maa-aluse lapsed", "Umbkeelsena võõrsil" jm, mis mu lapsepõlve ja noorusaastate lugemisvara ilmestasid.

Tihti tsiteeritakse Korolenko kuulsat ütlust: "Inimene on loodud õnne jaoks nagu lind lendamiseks", kuid jäetakse ära selle lõpp: "... aga õnn ei ole alati loodud tema jaoks."

Владимир Короленко "Слепой музыкант" (1886-1898).

No comments:

Post a Comment